Soolise palgalõhe mõtestamine: miks ainult palkadest ei piisa
23.07.2025
Ilmar Põhjala, Figure Baltic Advisory partner ja juhtivanalüütik
Figure Baltic Advisorys oleme juba 10 aastat võrdseima palga maksja tiitlit välja andnud ja meie jaoks pole sooline võrdsus pelgalt numbrite küsimus. Meie arusaama kohaselt algab palgalõhe võimaluste erisusest – või täpsemalt öeldes nende puudumisest. Kui tahame päriselt rääkida võrdsusest, tuleb küsida: kas kõigil on olnud võrdsed võimalused areneda, õppida ja valida endale südamelähedane amet? Kui võimalused jagunevad ebaühtlaselt, on loomulik, et seda kajastavad ka hilisemad palganumbrid.
Stereotüübid ei teki tühjalt kohalt. "Naiste tööd" ja "meeste tööd" on mõisted, mis vormuvad tihti juba lasteaias, kujundades arusaama sellest, mida on "sobiv" valida ja kuhu oma andeid rakendada. Kui ühiskond ehitab stereotüüpe kinnistades nähtamatud seinad, ei aita hilisem palgavõrdsuse kampaania kuigi palju.
Ajalugu ja tänapäev
Ühe ilmeka ajaloolise näite võimaluste ebavõrdsusest laotab vaataja silme ette praegu Helsingis Ateneumi kunstimuuseumis avatud näitus „Crossing Borders – Travelling Women Artists in the 1800s“. See toob esile, kuidas 19. sajandi Baltikumi ja Põhjamaade naiskunstnikele oli loomingulise karjääri järgimine tihti täis nähtamatuid ja nähtavaid takistusi. Mitte annet ega võimekust ei olnud vähem – puudu jäi hoopis õiglusest võimalustes. Naistel oli keeruline oma andeid realiseerida ühiskondlike normide ja piirangute tõttu, mis takistasid nende haridusteed ja eneseteostust.
Siinjuures on meil põhjust uhkust tunda: Tartu Ülikool oli 1840. aastal esimene ülikool Baltikumis ja Põhjalas, kes avas oma uksed naistele, sealhulgas naiskunstnikele. See oli oma aja kohta erakordselt edumeelne samm. Siiski tuleb tunnistada: meeste ja naiste võimalused polnud täielikult võrdsed. Kuigi kõik üliõpilased pidid õppemaksu tasuma, oli meestel rohkem võimalusi saada õppemaksuvabastusi ja stipendiume, eriti pärast Vabadussõda. Naised pidid sageli kõik õppimise ja loomingu jaoks vajalikud kulud ise kandma, mis muutis nende haridustee võrreldes meestega palju raskemaks ja kallimaks.
Sarnased mustrid kehtisid pikalt. Umbes 80 aastat hiljem, 20. sajandi esimeses pooles, tegutsesid Eesti kunstiväljal õed Meid - Kristine, Lydia ja Natalie, kelle lugu räägib Kumu kunstimuuseumis avatud näitus "Õed Meid. Avangard ja argielu". Ka nemad seisid oma loomingulisel teel nähtamatute takistuste ees. Sageli on raskesti hinnatav, kui palju naised tegelikult panustasid loometöösse, sest neil ei olnud võimalust oma töid iseseisvalt esitleda või neile oma nime alla kirjutada. Naiskunstnike looming võis nii jääda meessoost kolleegide või abikaasade varju. See on oluline meeldetuletus, et paljud saavutused, mida me täna omistame üksikisikutele, võivad tegelikult olla sootuks kellegi teise loodud või sisaldada mitme inimese nähtamatut tööd. Sageli on hääletud loojad andekad ja ägedad naised.
Need lood on heaks meeldetuletuseks: kui vaatame pelgalt ametlikku statistikat ja jääme rahule väikese edasiminekuga, unustame sageli, et statistika taga on aastakümnete ja -sadade pikkune pärand võimaluste ebavõrdsuses ja väikesed edulood ei tähenda, et süsteemne probleem oleks lahenemas.
Muutus on võimalik – kui sellega teadlikult tegeleda
Täna võime siiski öelda, et teekond muutuse suunas on tempokalt käimas. Eestis on tekkinud arvestatav hulk inimesi, kes võimaluste võrdsustamise probleemiga süsteemselt tegelevad ja sellest julgelt räägivad. Näiteks on tüdrukutele loodud spetsiaalsed tehnoloogia- ja robootikaringid, avatakse programmeerimiskursusi ning järjest enam pööratakse laiemalt tähelepanu sellele, et kõikidel lastel olenemata soost oleks võimalus vabalt õppida ja oma huve arendada. Teadliku tegutsemise ja sihipärase tööga on võimalik sügavalt juurdunud ühiskondlikke mustreid muuta ja loodetavasti oleme sinnapoole teel.
Samas tuleb rahustada ka neid, kes võrdõiguslikkuse aruteludes näevad esile kerkivat absurdsusi. Võrdsed õigused sugude vahel ei tähenda, et keegi tahaks kaotada sugude vahelisi bioloogilisi erisusi, see ei tähenda looduse ümberkirjutamist, nagu vahel irooniliselt väidetakse. Küsimus pole selles, et "mehed sünnitavad" või et "ämmaisandaid" peaks olema igal sammul. Küsimus on selles, et on lihtsalt rumal ja tagurlik piirata võimalusi ühegi grupi jaoks. Mida avatumad ja õiglasemad oleme võimaluste pakkumisel, seda tugevam ja edukam on kogu meie ühiskond.
Tugevam ühiskond sünnib avatumate võimaluste kaudu
Me ei saa endale lubada talentide raiskamist. Kui piirame osa elanikkonna arenguvõimalusi lähtuvalt nende soost, sest “alati on nii olnud”, kärbime me nii nende indiviidide kui kogu ühiskonna tulevikupotentsiaali, moraalsest probleemist kõnelemata.
Võrdsed võimalused ei ole luksus, mida lubada, kui aega ja raha üle jääb. Need on konkurentsivõimelise ja eduka ühiskonna alus. Nagu on näidanud ka teised Euroopa riigid, näiteks Island ja Soome, tuleb järjepideva töö ja teadlike otsustega varem või hiljem murda barjäärid, mis takistavad inimeste andeid ja võimalusi sõltumata nende soost, ja sellest võidavad kõik, ka kõige tulisemad võrdõiguslikkuse kriitikud.
Sooline palgalõhe on ainult jäämäe tipp. Tõeline eesmärk ei ole ainult samaväärse töö eest võrdse palga maksmine, vaid algusest peale mõlemast soost inimestele õppimiseks, arenguks ja karjäärivalikuteks võrdsete võimaluste loomine.