Mikroagressioon töökohal – naiste karjääri arengu takistaja
10.06.2025
Figure Baltic Advisory juhtimise arendamise ekspert Olga Dzene
Igapäevased alateadlikud märkused
Mikroagressiooni mõiste võeti kasutusele 1970. aastatel, algselt seoses eelarvamustega afroameeriklaste suhtes. Hiljem hakkas mõiste hõlmama ka soolist võrdõiguslikkust, seksuaalset orientatsiooni, usku ja muid aspekte. Psühholoog Derald Wing Sue määratles mikroagressiooni kui igapäevased, sageli alateadlikud märkused või käitumismustrid, mis väljendavad varjatud eelarvamusi. Vaevumärgatavus muudab mikroagressiooni raskesti tuvastatavaks – see on sageli maskeeritud nalja, süütu märkuse või isegi näiliselt heatahtliku komplimendina.
„Sa näed väsinud välja” või „Peaksid rohkem naeratama”
Mikroagressiooni äratundmiseks tuleb esmalt häälestuda omaenda tunnetele. Paljud naised tunnevad pärast mõnda vestlust või olukorda ebamäärast ebamugavust – see on niisugune tunne, et „midagi polnud päris õige”, kuid raske on täpselt näppu peale saada, mis just. See emotsionaalne signaal on esimene indikaator. Mikroagressioon peitub sageli näiliselt süütute väljendite taga. Näiteks võib keegi öelda, et „Sa näed väsinud välja”, „Peaksid rohkem naeratama”, „Sa oled liiga emotsionaalne” või „Sellest pole midagi, kui Sa järele annad – sa oled ju naine”. Need väited kannavad selget sõnumit: naist hinnatakse tema välimuse, mitte oskuste järgi, või tema arvamus lükatakse kõrvale, kuna teda peetakse liiga tundlikuks.
Naiste kutsumine “neiudeks” või „väikesteks tüdrukuteks”
Lisaks nendele märkustele on tavaline, et naiste juttu katkestatakse koosolekutel, nende ideid ignoreeritakse, otsuste tegemisest jäetakse naiskolleegid kõrvale või antakse neile ainult formaalseid, vähemolulisi ülesandeid. Väljendid nagu „väike tüdruk” või neiu” samastavad naisi töökeskkonnas lastega, õõnestades nende pädevust ja rolli.
Mikroagressiooniga tuleb tegeleda
On oluline tunnistada, et mikroagressioon on sageli alateadlik. Märkuse tegija või teatud kummalisel viisil käituja ei pruugi tolla pahatahtlik, kuid heasoovlik kavatsus ei too kaasa sarnast mõju. Kui naine tunneb end haavatuna, on see piisav põhjus oma arvamust avaldada. Mikroagressiooni vastu võitlemiseks tuleb sellest rääkida ja naised peavad tundma, et neil on õigus asjakohaselt reageerida. Oluline on selliseid olukordi rahulikult, kuid kindlalt nimetada – tuleb välja öelda, et mõni märkus oli sobimatu või tekitas ebamugavust. Võib ka lihtsalt küsida: „Mida sa sellega mõtlesid?” See küsimus katkestab sageli harjumusliku eelarvamuse ja paneb kõneleja järele mõtlema. Teine lähenemisviis on selgelt väljendada oma piire, öeldes, et hinnangud peaksid põhinema professionaalsetel saavutustel, mitte sool või välimusel.
Toetus ja tööandja roll
Tööandjate, kolleegide, mentorite kui teistegi toetus on väga oluline. Sageli selgub, et teistelgi on olnud sarnaseid kogemusi. Ühine kogemus tugevdab inimeste veendumust, et see ei toimu „ainult sinu peas”.Naistel peab olema õigus öelda „ei” ja õigus olla austatud – ilma mis tahes lisatingimusteta. Tööandjal on siin oluline roll. Mikroagressiooni vastu võitlemine ei ole ainult inimeste enda asi – see on kultuuriline muutus, mida tuleb edendada organisatsiooni tasandil. Tööandjad peavad olema informeeritud, harima oma töötajaid ja pühenduma sellise keskkonna loomisele, kus mikroagressiooni ei aktseptaarita. On oluline luua turvaline keskkond, kus igaüks saab väljendada oma arvamust ilma katkestamise või ignoreerimise hirmuta, kus ülesanded jagatakse pädevuse, mitte soo alusel ja kus välimusele viitavad kommentaarid ei ole osa professionaalsest dialoogist.
Mikroagressioon ei ole väljamõeldis – see on päris probleem ja peaaegu iga naine on sellega kokku puutunud. See kahjustab enesehinnangut, takistab arengut ja õõnestab usaldust töökohas. Kuid see on teadlikkuse tõstmise, julguse ja vastutustundega lahendatav küsimus. Iga kord, kui me mikroagressiooni märkame ja sellele reageerime, astume sammu tervislikuma ja kaasavama töökeskkonna ning ühiskonna suunas.