Kust leida teavet palkade kohta ja kuidas seda hinnata?
23.10.2024
Anta Praņēviča, Figure Baltic Advisory juhtivkonsultant
Palgainfot leiab mitmest allikast - paljudes riikides on suuremad palgaandmebaasid asjaomaste asutuste veebilehtedel (Lätis maksuamet, Eestis maksu- ja tolliamet, Leedus maksuinspektsioon). Teavet võib leida ka töökuulutustest ja loomulikult on alati üks populaarsemaid allikaid „naaber ütles“. Sageli võib eri allikatest leida väga erinevat infot, mis võib tööotsijaid kergesti segadusse ajada.
Millest need erinevused tulevad ja kuidas teavet hinnata? Veel kümme aastat tagasi peeti palgainfot ärisaladuseks. Töötajad ei rääkinud oma palkadest, kohati sisaldasid töölepingud klausleid, mis keelasid palgaarutelud. Palka ei avaldatud töökuulutustes ja populaarsed ei olnud ka veebipõhised vahendid palgateabe jagamiseks. Aastal 2024 on palgainfo leidmine aga lihtsam kui kunagi varem. Tööandjad peavad üha sagedamini selgitama, kuidas palgad määratakse, ja eri allikatest saadud teavet ümber lükkama. Seepärast olen koostanud kokkuvõtte praegu kättesaadavatest palgainfo allikatest ja sellest, kuidas neid hinnata.
Alustame ametlikust palgainfost. Eestis on suurim palgaandmebaas riigi maksuhalduri veebisaidil, mis koondab sellele teenistusele esitatud palgaandmeid, mida ajakohastatakse igakuiselt. Selle ulatusliku andmeallika kasutamisel tuleb siiski arvestada mõningaid nüansse. Töökohtade liigitus põhineb riiklikul ametikohtade klassifikaatoril ja kuigi see loetelu on lai, ei kajasta see alati täpselt ametikoha konkreetseid kohustusi. Näiteks võib ametinimetus „projektijuht“ viidata „IT-projektijuhile“, kelle keskmine tunnitasu on 17,46 eurot, „finantstoodete arendamise projektijuhile“, kelle tunnitasu on 12,09 eurot, „krediidiprojektijuhile“, kelle tunnitasu on 13,59 eurot, või „kultuuriprojektijuhile“, kelle tunnitasu on 7,77 eurot. Pealkiri „projektijuht“ ei ole täpsemalt jaotatud ja ei täpsusta projektide ulatust - kas tegemist on mõne saja tuhande euro suuruse tuluga ettevõtte raamatupidamistarkvara juurutamisega või SAPi juurutamisega ülemaailmsele ettevõttele. Keskmine tunnitasu ei anna vastust, kui palju makstakse igale projektijuhile. Lisaks ei ole see süsteem immuunne varimajanduse ja erinevate skeemide suhtes.
Järgmiseks on meil kergesti kättesaadavad ja kasutajasõbralikud vahendid nagu Meetfrank ja Glassdoors. Need on tasuta andmebaasid, mille abil saavad töötajad teavet konkreetsete ametikohtade palgatasemete kohta, täites lihtsalt lühikese küsitluse enda kohta. Tööandjatel aitavad need tööriistad mõista, kuidas töötajad palgataset tajuvad. Millele nende tööriistade kasutamisel tähelepanu pöörata? Veenduge, et klassifikatsioon on sobiv ja et võrreldakse sarnaseid ametikohti. Isegi kui ametinimetus on sama, näiteks „personalispetsialist“, võivad ülesanded ja töökoormus oluliselt erineda. Minu kogemuste kohaselt ajavad töötajad sageli bruto- ja netopalgad segamini, unustavad boonused ja kipuvad oma rolli üle hindama (nt spetsialistid võivad pidada end vanemspetsialistideks). Tööandjad peaksid seda meeles pidama. Lisaks ei ole võimalik kontrollida, kas töötaja sisestatud andmed on õiged. Sellele vaatamata on need vahendid kasulikud teabe kogumiseks ja palgaläbirääkimiste ettevalmistamiseks, kuid pidage meeles, et need andmepunktid on suunised, mitte täpsed arvud.
Minu „lemmik“ teabeallikas on “naaber ütles“. See naaber võib olla lapsepõlvesõber, ema, onu või keegi muu - peamine mõte on see, et keegi on kuulnud, kui palju keegi teine konkreetses kohas teenib. Huvitav info, kuid kahjuks tuleks seda allikat kõige vähem usaldada. Miks peaks sellist infot võtma ettevaatlikult? Sellistes vestlustes aetakse peaaegu alati segamini bruto- ja netopalk ning ei võeta arvesse töökoha eripärasid nagu töökoormus, kohustused, vastutus, iseseisvus, tööaeg ja muud. Boonuseid ja muid soodustusi kajastatakse harva täpselt. Lisaks on ebaselge, kas arutlusel olev palk on seaduslik või “hall”. Lisaks mängib suurt rolli inimeste loomulik kalduvus ilustada, dramatiseerida ja liialdada. Need on huvitavad vestlused, kuid kuni keegi ei näita teile oma palgakontot, on parem olla nende lugude suhtes skeptiline.
Usaldusväärseim allikas on palgauuringud, milles kasutatakse struktureeritud töö hindamise meetodit ja üksikasjalikku töökirjeldust, et klassifitseerida kõik analüüsitavad ametikohad. See tagab, et palku võrreldakse sisuliselt identsete ametikohtade vahel - näiteks võrreldakse vanemraamatupidajat teise vanemraamatupidajaga või suure organisatsiooni pearaamatupidajat teise suure organisatsiooni kolleegiga. Teine oluline tegur on see, et ettevõtted esitavad nende uuringute jaoks andmeid, kasutades standardiseeritud andmevormi - ei teki segadust, kas tegu on bruto- või netosummadega või kas boonused on kaasatud. Kõik andmed esitatakse brutona, kusjuures põhipalk või tunnipalk märgitakse eraldi koos boonuste, igakuiste soodustuste, aastapreemiatega jne. Töökohad liigitatakse koostöös personalijuhtide, otseste juhtide või ettevõtte juhtkonnaga, tagades, et ametikohad paigutatakse õigetesse kategooriatesse. Andmed esitatakse kõigi töötajate, mitte ainult vabade ametikohtade kohta, andes terviklikku teavet palkade kohta kõigi ametikohtade puhul. Andmed koostatakse statistiliselt, nii et neid uuringuid saab kasutada nii palgaeelarvete planeerimiseks kui ka individuaalsete tasude läbivaatamiseks.
Balti riikide turul ei ole kindlasti enam puudust palgainfost. See tähendab, et me arutame seda üha enam mitte ainult naabritega, vaid ka oma töötajatega. On hea teada, kus ja milline teave on kättesaadav, mõista selle usaldusväärsust ja seda, kuidas infot enda kasuks kasutada. Parim stsenaarium on see, kui juhid ja töötajad saavad sel teemal pidada avatud ja usalduslikke vestlusi.