10.10.2024
Elamisväärne palk ehk minimaalne sissetulek, et katta inimese põhivajadused ja säilitada inimväärne elatustase, on 2024. aastal Tallinnas ja Harju maakonnas 1621 eurot bruto. Maksuvaba miinimumi mitte arvesse võttes on elamisväärne palk sel aastal Tallinnas ja Harju maakonnas 1711 eurot bruto. Vilniuses on see kõrgeim – 2173 eurot bruto, Riias aga sarnane Tallinnale – 1630 eurot bruto. Siiski on oluline tähele panna, et suur erinevus Leeduga tuleneb ennekõike maksusüsteemi eripäradest, mitte väga suurest vahest elatustasemes ja hindades.
“Elamisväärne palk tähistab minimaalset sissetulekut, mis aitab rahuldada inimese põhivajadused. Sellised vajadused on näiteks peavari, toit, transport, tervishoid, haridus, aga ka muud inimväärseks eluks vajalikud asjad - olgu selleks spordiklubi kuumaks, kinopilet või raamat. See mõiste läheb kaugemale miinimumpalgast, mis on enamasti madalam ja ei pruugi olla piisav inimväärseks toimetulekuks. Elamisväärse palga arvutamisel mängivad rolli elamiskulud ja muud kulutused konkreetses geograafilises piirkonnas. Selle eesmärk on tagada, et inimesed saaksid lubada eluks vajalikke põhikulutusi, kuid ka inimväärset eluviisi,” selgitas Figure Baltic Advisory juhtivpartner Irja Rae.
Tallinnas on elamisväärne töötasu võrreldes 2023. aastaga veidi kasvanud – eelmisel aastal oli see 1614 eurot bruto. Samal ajal on Vilniuses toimunud suurem hüpe: mullu samal ajal oli elamisväärne palk 1995 eurot bruto. Riias on tõus samuti Tallinnast suurem, sest elatusmiinimum oli 2023. aastal 1501 eurot bruto.
Eestis, nagu ka teistes Balti riikides, on elamisväärne palk väljaspool pealinna madalam, kuna ennekõike eluasemekulud, aga ka muud tegevused ja teenused on pealinnas sageli kallimad. Eestis on elamisväärne sissetulek väljaspool Tallinna ja Harjumaad 1270 eurot bruto, mitte arvestades maksuvaba miinimumi on see 1426 eurot bruto. Leedus on vastav näitaja taas kõrgeim – 1899 eurot bruto, samas Läti piirkondades väljaspool Riiat ja selle ümbrust on see 1384 eurot bruto.
“Umbkaudu neljandik Eesti inimesi teenib meie uuringu kohaselt endiselt alla elamisväärse palga. Nende töötajate hulk kahaneb tasahaaval ja näeme juba tööandjaid, kes nii Eestis kui mujal Baltikumis on määranud elamisväärse palga oma organisatsioonis miinimumpalgaks. Siiski on veel liiga vähe organisatsioone, kes püüavad kulude kasvu kiuste palkasid inimväärsele palgale lähemale nihutada,” sõnas Rae. „Samas on tööandjatel sellest tegelikult võita: sotsiaalselt vastutustundlik palgapoliitika aitab tõsta töötajate usaldust tööandjate vastu ja kasvatab motivatsiooni.”
Kuigi elatusmiinimum on pealinnades kõrgem, on palgapoliitika tööandjate seas sageli ühtlane, sõltumata töötaja elukohast. See tähendab, et vähesed tööandjad teevad vahet palgatasemetes, kui töötajad elavad väljaspool pealinna.