Elamisväärse palga poolt ja vastu
23.10.2024
Irja Rae, Figure Baltic Advisory juhtivpartner
Paljud Eesti tööandjad pööravad üha enam tähelepanu töötajate heaolule. Ehkki heaolul on mitmeid osi ja rahaline aspekt pole nende seas kindlasti peamine, on rahalisel turvatundel meie enesetundele ja eluolule otsene mõju. Õigupoolest on otsene mõju just raha vähesusel - on mitmeid uuringuid, mille kohaselt alates teatud sissetulekust motiveerib ja rõõmustab palgatõus inimest aina vähem. Raha vähesusest võib kahjuks aga saada inimese igapäevaelus ja mõttemaailmas domineeriv mure, millest ei pääse üle ega ümber. Ehkki töötasu ei ole meie heaolu põhiline komponent, saab sellest keskne probleem, kui inimene ei teeni piisavalt, et inimlikult ära elada.
Elamisväärne palk kui mõiste
Rahaline heaolu on tihedalt seotud palgaga, õigupoolest sellega, kas meie töötasu on elamisväärne ja õiglane. Mida tähendab elamisväärne palk ehk inglise keeles living wage? See väljend tähistab minimaalset sissetulekut, mis on vajalik inimese põhivajaduste rahuldamiseks. Nende hulka kuuluvad näiteks peavari, toit, transport, tervishoid, haridus, aga ka muud inimväärseks eluks vajalikud asjad - olgu selleks treeningklubi kuumaks, teatripilet või raamat. See mõiste läheb kaugemale seaduslikust miinimumpalgast, mis on reeglina madalam ja ei pruugi olla piisav kõigi elamiskulude katmiseks. Elamisväärse palga arvutamisel võetakse arvesse elamiskulud ja muud elamisväärse elu kulutused konkreetses geograafilises piirkonnas ja selle eesmärk on tagada, et inimesed saavad endale lubada eluks vajalikke põhikulutusi, kuid ka inimväärset eluviisi.
Elamisväärse palga loogikale on nii poolt- kui vastuargumente. On üsna enesestmõistetav, et kui inimesed teenivad elamisväärset palka, vähendab see vaesust ja loob majanduslikku turvatunnet, mis omakorda tugevdab ühiskonnas stabiilsust. Lisaks paranevad uuringute kohaselt elamisväärset palka teenivate inimeste tervisenäitajad. Ja - last, but not least - töötaja, kes saab elamisväärset palka, on motiveeritum ning produktiivsem. Kriitikud teisalt toovad esmalt muidugi välja kasvava kulusurve tööandjatele, eriti väiksematele ettevõtetele-organisatsioonidele. Sellega võib omakorda kaasneda hinnatõus tarbijale või madalam valmisolek värvata: püütakse läbi ajada väiksema hulga inimestega, et kulude kasvu kontrolli all hoida. On ka variant, et tööandjad asuvad kulude kontrolli otstarbel koondama või tööaega piirama. Lisaks on elamisväärse tasu maksmine üsna keerukas, kuna seda mõjutavad otseselt kohalikud olud ja majandustingimused - nii võiksid ka üsna järsult kasvada näiteks sissetulekuerinevused keskuste ja ääremaa vahel.
Elamisväärne elu Eestis?
Eesti tööturul on ikka palju inimesi, kelle sissetulek jääb alla elamisväärse sissetuleku - umbkaudu kolmandik töötajatest teenib alla selle. Figure Baltic Advisory arvutuste kohaselt oli üksi elava inimese elamisväärne tasu Tallinnas mullu ühes kuus 1614 eurot ja neljaliikmelises peres 2269 eurot teeniva pereliikme kohta, mujal Eestis vastavalt 1347 ja 1923 eurot. Paraku jääb 32% Figure 2023. aasta uuringus osalenud tallinlaste ja 29% ülejäänud Eesti inimeste palk endiselt alla selle piiri.
Palgakasv on Eestis viimastel aastatel olnud üsna tugev, samas on kohati ülikiire olnud ka inflatsioon. Seega on inimeste reaalne ostuvõime kasvanud palganumbrist vähem. Inimeste julgus palgaläbirääkimisi pidada on suurenenud, samuti on aasta-aastalt kasvanud ka tööandjate palgapoliitikate süsteemsus ja vähenemistrendi näitab sooline palgalõhe. Peagi hakkab kehtima palkade läbipaistvuse direktiiv, mis kohustab tööandjaid avalikustama ametikohtade palgavahemikud. See peaks veelgi lihtsustama õiglase tasu küsimist ja saamist.
Ka S on oluline
Viimasel paaril aastal on palju juttu täheühendist ESG ja sellega seotud raporteerimiskohustusest, mis suuremaid ettevõtteid peagi ees ootab. Selles akronüümis tähistab E environment’i ehk keskkonda, S taga on sõna social ehk sotsiaalne, ühiskondlik ja G omakorda on governance ehk juhtimine. Põhimõtteliselt tähendab ESG seda, et ettevõte peaks oma tegevuses silmas pidama oma nii negatiivset kui positiivset mõju nii keskkonnale kui ühiskonnale ja seda, et ettevõte oleks juhitud läbipaistvalt ja ausalt.
Eriti palju tähelepanu saab kliimakriisi kontekstis muidugi majandustegevuse ökoloogiline jalajälg ehk E, palju tegeletakse oma tegevuse otsese ja kaudse keskkonnamõjuga. Vähem eetrit on saanud S ja G. Viimase puhul annab seadusandlus ette üsna selged ootused. S aga on ähmasem ja siin on ettevõtetel ehk ka keerulisem aru saada, mida neilt oodatakse või kuidas oma positiivset mõju suurendada ja negatiivset vähendada. Kõige otsesem viis omada positiivset ühiskondlikku jalajälge on läbi ettevõtte töötajaskonna heaolu, mille kõige olulisem komponent on ju palk. Siin saabki ring täis.
Kuigi iga inimese vajadused ja seega ka tema elamisväärne töötasu on erinevad, saavad tööandjad kasutada statistiliselt arvutatud elamisväärse töötasu keskmisi väärtusi ja võtta need võimalusel aluseks oma palgapoliitikas. Nii meil kui mujal on ka ettevõtteid, kes püüavad nihutada kulude kasvu kiuste palkasid lähemale inimväärsele palgale. Siiski on neid veel liiga vähe. Usun ja loodan, et tööandjad hoomavad oma ühiskondlikku mõju ning liikumine läbipaistva, õiglase ja süsteemse palgamaksmise suunas on püsiva ja kiireneva loomuga, tuues kaasa ka elamisväärset tasu teenivate inimeste hulga kasvu Eesti töötajaskonnas.