17.03.2025
Irja Rae, Figure Baltic Advisory partner
Kui Eesti mees sai oma teenitud palga juba eelmise aasta 31. detsembriks kätte, siis naisel kulus sama raha teenimiseks tänavu 33 tööpäeva rohkem - 17. veebruarini 2025. Võrdse palga päev on Eestis võrreldes varasemate aastatega küll tasahaaval ettepoole nihkunud, See on põhjus rõõmustamiseks, kuid sooviksime ju, et ebavõrdsus kaoks kiiremini. Et seda saavutama, peame kõik nii inimestena, tööandjate kui ühiskonna liikmetena probleemi teadvustama ja üht-teist ette võtma.
Eestis oli sooline palgalõhe 2023. aastal seni madalaimal taemel, 13,1%. Jah, kõvasti vähem kui kümme aastat tagasi, kuid siiski kõige suurem Euroopa Liidus. Vahe on justkui sulamas, ent pigem tilgub kui voolab. Samal ajal mõjutab see Eesti naiste elu mitte ainult täna ja praegu, vaid ka tulevikus – madalam palk tähendab madalamaid toetusi, vähem majanduslikku iseseisvust ja otsustusvabadust, tulevikus madalamat pensioni. Kui täna leppida väiksema töötasuga, tähendab see homme väiksemat pensioni ja argiselt vähem manööverdamisruumi.
Kust lõhe tuleb?
Paljud Eesti inimesed, kahjuks eriti mehed, ei võta teemat ülemäära tõsiselt. Soolise võrdõiguslikkuse monitooring näitab, et enamik Eesti elanikest (83%) on palgalõhest teadlikud. Suureks probleemiks peavad seda siiski peamiselt naised. Kui meestest peab palgalõhe väga suureks või pigem suureks probleemiks 35%, siis naistest kaks korda rohkem ehk 71%.
Tihti arvatakse, et “mina küll ei tunne naisi, kel oleks karjääriga mingi probleem” või “kui kõrgemat palka saada tahad, esita lihstalt juhile oma soov selgelt ja kindlalt” Kõlab hästi, aga paraku ei ole asi nii lihtne. Suurem osa madalama sissetulekuga töökohti on erinevate palgapiirangutega ning nendes sektorites, kus palgaläbirääkimised on võimalikud, on tihti mängus nähtamatu klaaslagi. Lisaks on uuringud näidanud, et isegi kui naised küsivad palka juurde, ei pruugi nad seda saada samas tempos nagu mehed. Rääkimata sellest, et laste saamine mõjutab paljudeks aastateks naiste palka, isaks saamine meeste oma aga mitte.
Oluline osa palgalõhest tuleneb sellest, et naised on endiselt koondunud sektoritesse, mille töö väärtust hinnatakse ühiskonnas küll sõnades kõrgelt, kuid palkades mitte. Tervishoid, haridus, sotsiaaltöö – need valdkonnad ei saa läbi ilma naiste ülekaaluka panuseta, kuid palkades see tänu ei kajastu. Mehed seevastu domineerivad näiteks kõrgepalgalises IT-sektoris.
Veerandi palgalõhest toob kaasa see, et mehed töötavad sageli naistest kõrgematel ametikohtadel. Naiste osakaal juhtivtöötajate seas on 34,5%. Avaliku teenistuse tippjuhtide seas on naisi 40%, riigiettevõtete nõukogudes 28% ja suuremate börsiettevõtete juhtkondades 13%.Euroopa Liidu mullune soolise võrdsuse indeks näitab, et Eesti on majandusliku võimu soolise võrdsuse näitaja poolest ELis viimasel kohal ning jääb Balti riikide hulgas silma selle poolest, et viimase 14 aasta jooksul pole olukord mitte paranenud, vaid halvenenud.
Miks muutused nii vaevalised on?
Eesti ühiskonnas on juurdunud palju soolisi stereotüüpe. Juba kodudes-lasteadeades-koolides nügime lapsi ja noori ise sellest ehk alati endale aru andmatagi valikute suunas, mis tunduvad “õiged”. Ent kas need ikka on? Kes ütleb, et kellegi eest hoolitsemine ei ole “õige mehe” töö? Või et lapsega koju jäämine näitab, et mees ei ole ambitsioonikas? Või lihtsalt, et naised tulevad poliitikas ja juhirollis meestest kehvemini toime? Need ei ole faktid. Ometi on tegu uskumustega, mida paljud Eesti inimesed usuvad. 51% meestest ja 27% naistest arvab, et mehed on naistest paremad juhid. Meestest nõustub 43% ja naistest 24% väitega, et naistel pole piisavalt omadusi ja oskusi, et poliitiliste ametikohtade vastutust kanda. Need on vaid mõned “stiilinäited” äsjasest Eurobaromeetri uuringust.
Kelle asi see on?
Tegelikult on palgalõhe meie kõigi asi, ehkki loomulikult saavad siin kõige enam ära teha riik ja tööandjad. Aga selle üle mõelda tasub meil kõigil - lapsi kasvatades, töökeskkonnas toimuvaid sündmusi hinnates, oma hoiakutes üldisemalt. Soolisel palgalõhel ei ole konkreetseid lihtsasti lahendatavaid põhjuseid, mis aitaksid selle “ära kaotada”. Peame teadvustama, et vajame muutust võrdsema ühiskonna, sooliselt vähem segmenteeritud haridus- ja töövalikute ning naiste panuse hindamise suunas. Reaalsus muutub alles siis, kui inimestena probleemi teadvustame.
Aga mida saavad teha ja juba paljus ka teevad tööandjad? Eks ka siin algab asi ennekõike teadvustamisest. Esiteks, tuleb endale selgeks teha, milline olukord on. Meie uuringud näitavad must-valgelt, et palgalõhe on reeglina suurem organisatsioonides, kes ise on süvenemata veendunud, et neil seda probleemi pole. Järgmine samm on samuti loogiline: tuleb kujundada õiglane ja läbipaistev palgapoliitika. Kui töökohal kehtivad selged palgakriteeriumid, on palju keerulisem maksta sama töö eest erinevat tasu. Näeme rõõmuga oma iga-aastases palgauuringus, et aina enam on organisatsioone, kes on läbipaistva palgapoliitika ja palgamuutuste protsessi paika pannud ning neid töötajatele tutvustanud.
Siin tuleb omakorda appi ka riik. 2026. aasta juunis jõustub Eestis palkade läbipaistvuse direktiiv, mis toob kaasa konkreetsed sammud: tööandjad peavad teavitama töötajaid nende palgatasemest ning üle 100 töötajaga ettevõtted peavad regulaarselt avaldama oma organisatsiooni palgalõhe andmeid. Kui ilmneb põhjendamata palgalõhe, on tööandjal kohustus olukorda parandada.
Palgalõhe ei kao iseenesest, kui lihtsalt kannatlikult oodata. See vajab teadlikke otsuseid nii inimese ja pere, tööandjate kui ka ühiskonna tasandil. Kui võrdse palga päev jõuab aastast aastasse natuke lähemale aasta algusele, on see küll märk edasiminekust, aga miks peaks naised üldse „tasa teenima“? Võrdne palk võrdse töö eest ei ole ei privileeg ega kingitus – see on põhiõigus. Küsimus on vaid selles, kui kaua me sellega veel viivitame.
Arvamuslugu ilmus 17. veebruaril 2025 Eesti Päevalehes
Irja Rae: Eesti mehed ei võta võrdse palga teemat tõsiselt. Nad ei saa aru, et palka lihtsalt juurde küsida tihti ei tööta