Balti riikide palgaturud 2026. aastal: sarnased palgatõusud, erinevad olukorrad tööturul
30.01.2026
Ilmar Põhjala, Figure Baltic Advisory partner ja juhtivanalüütik
Figure'i tänavune prognoosiuuring näitab, et 2026. aastal näivad Balti riigid esmapilgul liikuvat sünkroonis, kuid tööturu dünaamika erineb, peegeldades viimaste aastate erinevat majanduslikku reaalsust. Palgakasv on kogu Baltikumis aeglustumas ja inflatsioon on küll probleem, ent ei ole enam palgaotsuste peamine mõjutaja. Eesti, Läti ja Leedu tööandjad suhtuvad alanud aastasse pigem ettevaatliku optimismiga. Tulevik tundub seda helgem, mida rohkem lõunasse liikuda.
Stabiilne palgakasv
Kõigis Balti riikides on põhipalkade kasv on viimasel kahel aastal stabiliseerunud umbes 4–5% tasemel. See tähistab eemaldumist viimaste aastate kiirest, inflatsioonist tingitud kasvust. Eesti tööandjad kavatsevad tänavu tõsta põhipalkasid keskmiselt 5%, mis on umbkaudu sama tase kui eelmisel aastal. Lätis on põhipalkade tõusuks prognoositud 4,2% ja Leedus on keskmine kuiste põhipalkade oodatav tõus samuti 5%.
Tööandjatel on palgapoliitika kujundamisel aina rohkem manööverdamisruumi. Palgaotsuseid kalibreeritakse uuesti läbimõeldumalt, lähtudes turuolukorrast, sisemistest struktuuridest ja taskukohasusest, ning väliste tegurite mõju palgaotsustele on vähenemas. Samas ei tähenda see, et palgasurve on kadunud. Vastupidi, konkurents kvalifitseeritud spetsialistide pärast on endiselt tihe ja organisatsioonid tunnevad survet kohandada palku valdkondades, kus talente napib või on nende hoidmine äritegevuse jätkamiseks kriitilise tähtsusega. Rohkem kui pool või mõnes riigis isegi enamik organisatsioone tunnistab, et seisab endiselt silmitsi palgasurvega ja peab meedia poolt kujundatud ebarealistlikke palgaootusi üheks olulisemaks töötajatega seotud mureks alanud aastal.
Erinevad tööjõu planeerimise reaalsused
Balti riigid erinevad tänavu üksteisest tööjõu planeerimise poolest suuresti. Eesti paistab silma ettevaatlikkusega. Ajalooliselt rekordiline hulk uuringus osalenud organisatsioonidest, 66%, kavatseb vähendada töötajate arvu, ja vaid 14% kavatseb töötajaid juurde palgata. Keskendutakse kulude kontrollile, tõhususele ja konsolideerimisele. Paljude organisatsioonide jaoks on töötajate arvu suurendamise asemel olulisem tuumikmeeskondade kaitsmine, valikuline investeerimine tootlikkusesse ja tööjõu ümberkujundamine loomuliku kahanemise teel, mitte värvates lahkujate asemele uusi töötajaid. See viitab tööturu jahtumisele mitte ainult palgakasvu, vaid ka töövõimaluste osas. Samal ajal on töötus endiselt madal, mis viitab tööturu teatud ümberkorraldustele, kuid annab inimestele ka kindlustunnet, et uusi töökohti ei pruugi olla raske leida.
Leedu pakub peaaegu vastupidist pilti. Seal kavatseb enamik, nimelt 66% tööandjatest, suurendada töötajate arvu, ja ainult 7% kavatseb seda vähendada. See reaalsus peegeldab rohkem laienemisele orienteeritud väljavaadet. Hoolimata palgatõusu plaanidest, mis on üldjoontes sarnased Eesti omadega, näivad Leedu organisatsioonid olevat oma kasvuperspektiivides kindlamad ja valmis investeerima inimestesse, et toetada tulevast arengut.
Läti paikneb oma kahe naabri vahel. Ainult 15% tööandjatest kavatseb töötajate arvu vähendada, samas kui pooled kavatsevad töötajaid juurde palgata. See asetab Läti ei Eesti terava ettevaatlikkuse ega Leedu laienemisele orienteeritud reaalsusse, vaid pigem tasakaalustatud ja pragmaatilisse positsiooni, mida iseloomustavad vähenev ebakindlus ja kergelt ettevaatlik vaade tulevikku.
Tööjõukulude tõus Balti riikides
Hoolimata palgakasvu aeglustumisest on tööjõukulud kõigis kolmes riigis tõusuteel. Eestis ja Leedus ootab 86% tööandjatest tööjõukulude kogukasvu, samas kui Lätis on see näitaja 81%, mis on üks viimaste aastate kõrgeimaid tasemeid. See näiline vastuolu peegeldab sügavamat struktuurilist muutust: tööandjad kulutavad pigem valikuliselt kui suuremeelselt. Sihtotstarbelised palgatõusud, süstemaatilisemad palgaülevaatused, miinimumpalga muutustega seotud palgakohendused ja ettevalmistused eelseisvaks ELi palga läbipaistvuse direktiiviks tõstavad tööjõukulusid isegi siis, kui läbivat palgatõusu tänavu ei toimu.
Laiem majanduslik väljavaade tugevdab arusaama ettevaatlikult optimistlikust pragmatismist. Balti riikide tööandjad ootavad, et 2026. aasta on parem või vähemalt mitte halvem kui eelmine aasta, kuid vähesed on valmis tegema julgeid ennustusi. Eestis ootab 39% organisatsioonidest, et alanud aasta on eelmisest parem, samas kui Lätis jagab seda arvamust 38%. Leedus ootab 41% tööandjatest, et 2026. aasta on eelmisest parem. Investeerimisplaanid keskenduvad üha enam automatiseerimisele, digitaliseerimisele ja tehnilistele lahendustele, mitte suuremahulisele laienemisele, peegeldades soovi kasvatada tootlikkust ja vastupidavust, mitte aga igal juhul kasvu taotleda.
Võib-olla ei seisne 2026. aasta kõige olulisem muutus mitte palgatõusu suuruses, vaid selles, kuidas palgaotsuseid tehakse ja töötajaid neist teavitatakse. Baltikumi tööandjad liiguvad aasta-aastalt struktureeritumate, läbipaistvamate ja põhjendatumate palgasüsteemide suunas. Turuandmete analüüs, sisemised palgasüsteemid ja valmisolek muutuvateks regulatsioonideks on tänavused märksõnad. Samal ajal on organisatsioonid üha sagedamini raskustest töötajate ootuste haldamisel, eriti keskkonnas, kus avalik diskussioon ja meedianarratiivid ei pruugi olla kooskõlas ärilise reaalsusega.